UKhalai lona. Uneminyaka eyisikhombisa. Igama lakhe lichaza ‘olungile’ ngolimi lwakubo, isi Lubukusu.
Ella es Khalai. Tiene siete años. Su nombre significa “bondadosa” en su idioma llamado Lubukusu.
UKhalai uvuka ekuseni akhulume nesihlahla samawolintshi. “Ngiyacela sihlahla samawolintshi, khula ubemkhulu usiphe amawolintshi amaningi avuthiwe.”
Khalai despierta y le habla a los naranjos. “Por favor naranjos crezcan mucho para que nos den muchas naranjas maduras.”
UKhalai uya esikoleni. Endleleni ukhuluma notshani. “Ngiyakucela tshani, yiba luhlaza kakhulu ungomi.”
Khalai le habla al pasto mientras camina a su escuela. “Por favor pasto, crece muy verde y nunca te seques.”
UKhalai wedlula izimbali zasendle, “Ngiyanicela zimbali, hlalani niqhakaza ukuze nginihlome ezinweleni zami.”
Khalai pasa frente a unas flores silvestres. “Por favor flores, sigan floreciendo para ponerlas en mi cabello.”
Esikoleni, uKhalai ukhuluma nesihlahla esimila phakathi nezakhiwo, “Ngiyakucela sihlahla, khipha amahlamvu amade ukuze sifunde siphansi komthunzi wakho.”
En la escuela, Khalai le habla a un árbol que está en medio del recinto. “Por favor árbol, crece con ramas muy grandes para que podamos leer bajo tu sombra.”
UKhalai ukhuluma nothango oluzungeze isikole, “Ngicela ukhule uqine ukuze uvimbe abantu ababi bangangeni.”
Khalai le habla a la cerca de arbustos que rodea su escuela. “Por favor, crece muy fuerte para que detengas a la gente mala que quiera entrar.”
Lapho uKhalai ebuya esikoleni uvakashela isihlahla samawolintshi. “Asevuthiwe kodwa amawolintshi akho?” kubuza uKhalai.
Cuando Khalai vuelve a casa, ella visita al naranjo y le pregunta: “¿Están listas tus naranjas?”
“Amawolintshi aseluhlaza,” uKhalai edonsa umoya.” Ngiyokubona kusasa sihlahla samawolintshi,” kusho uKhalai. “Mhlawumbe uzobe usunalo iwolintshi lami elivuthiwe!”
“Las naranjas aún se ven verdes,” dice Khalai. “Nos vemos mañana, naranjo,” Khalai continúa. “¡Quizás, mañana tendrás una naranja lista y madura para mí!”