Téléchargement PDF
Retour à la liste des contes

Magozwe Magozwe

Écrit par Lesley Koyi

Illustré par Wiehan de Jager

Traduit par Yvonne Mulovhedzi

Langue venda

Niveau Niveau 5

Lire l’histoire en entier L’enregistrement audio de cette histoire est actuellement indisponible.


Ḓoroboni ya Nairobi,kule na hayani kha vhutshilo ho thogomeliwa, ho vha vha hu tshi dzula vhaṱhannga vha sina mahaya vho vha tshi tanganedza duvha linwe na linwe samusi li tshi ḓa. Duvha linwe nga matsheloni vhatukana vho vha tshi khou vhekanya dzithovho dzavho musi vha tshi vuwa vhusikuni hu no rothola maguvhani.U tuwisa phepha vho vha tshi funga mulilo nga mashika. Kha vhatukana a vha ho vha ho vha hu na Magozwe. O vha e mutukusa kha vhothe.

Dans la ville animée de Nairobi, loin d’un climat familial attentif et aimant, vivait un groupe de jeunes sans-abris. Ils vivaient au jour le jour. Un matin, les garçons remballaient leurs matelas après avoir dormi sur le trottoir tout froid. Pour braver le froid, ils avaient fait un feu à l’aide de détritus. Parmi ces jeunes garçons se trouvait Magozwe. C’était le plus jeune d’entre eux.


Musi vhabebi vha magozwe vha tshi lovha, o vha a na minwaha mitanu. O ya a dzula na malume wawe. A vha munna vho vha vha sina ndavha na nwana, vho vha vha sa fhi Magozwe zwiliwa zwo linganaho.Vho ita uri Magozwe a ite mishumo minzhi I no vhavha.

Quand Magozwe perdit ses parents, il n’avait que cinq ans. Après leur décès, il alla s’installer avec son oncle, mais ce dernier n’avait pas une once d’affection pour Magozwe. Il ne lui donnait pas assez de nourriture et le faisait travailler très dur.


Arali Magozwe a ṅuṅuna kana a vhudzisa, malume wawe vha do mu rwa. Musi Magozwea a tshi vhudzisa uri a nga ya tshikoloni, malume wawe vho mu rwa vha ri,” U tshi ḓaela nga maanda u guda zwinwe zwithu.” Nga murahu ha minwaha miraru ya u tambudziwa Magozwe a shavha kha malume. A thoma u dzula tshiṱaraṱani.

Si Magozwe avait le malheur de se plaindre ou de répliquer, son oncle le frappait. Quand Magozwe demandait s’il pouvait aller à l’école, son oncle le frappait de plus belle, lui disant : « Tu es trop stupide pour apprendre quoi que ce soit. » Après avoir supporté ce traitement pendant trois ans, Magozwe s’enfuit de chez son oncle et commença à vivre dans la rue.


Vhutshilo ha tshitaratani ho vha hu tshi vhavha na vhathannga vhanzhi vho vha tshi tambula u wana zwiliwa, tshinwe tshifhinga vho vha tshi fariwa, tshinwe tshifhinga vha tshi rwiwa. Musi vha tshi lwala, ho vha hu sina thuso. Vhothe vho vha vha tshi thembela kha tshelede thukhu ine vha i wana kha u humbela, na u rengisa mapulasitiki, zwishumiswa futhi. Vhutshilo vho vha vhu tshi kondesa nga uri nndwa na vhanwe vhane vha toḓa u vhusa tshipida tsha dorobo dzo vha dzi hone.

La vie dans la rue était difficile et la plupart des garçons avaient du mal à se procurer de la nourriture. Il leur arrivait de se faire arrêter, et quelquefois, ils se faisaient tabasser. Lorsqu’ils étaient malades, il n’y avait personne pour les aider. Le groupe dépendait du peu d’argent gagné en mendiant, ou en vendant des plastiques ou autres objets recyclables. Les bagarres avec les autres groupes qui voulaient contrôler toute la ville rendait leur vie encore plus difficile.


Linwe duvha Magozwe o vha a tshi khou pala kha tshifaramashika, a wana bugu yo thathekanaho ya nganea ya kale. A i kunakisa nga u bvisa mashika khayo a i dzhenisa kha saga ḽawe. Duvha linwe na linwe a tshi fhedza u dzhia bugu a sedza zwifanyiso. O vha a sa koni u vhala maipfi.

Un jour, Magozwe fouilla dans la poubelle et trouva un vieux livre. Il le dépoussiéra et le mit dans son sac. Les jours suivants, il prit l’habitude de sortir son livre de son sac et d’en regarder les images. Il ne savait pas lire.


Zwifanyiso zwo amba nganea ya muthannga o hulaho a vha mufhufhuisa mabufho. Magozwe o vha na dzangalelo la u fhufhisa mabufho. Tshinwe tshifhinga, o di humbula sa muthanga ane a vha kha nganea.

Les images racontaient l’histoire d’un garçon qui, quand il était devenu grand, devint pilote. Magozwe rêvait qu’il était pilote. Quelquefois, il imaginait qu’il était le garçon dans l’histoire.


Ho vha hu tshi khou rothala Magozwe o vha o ima tshitaratani a tshi khou humbela. Munna o ya khae. “Ndaa, ndi nne Thomas. Ndi shuma tsini na fhano, fhethu hune wanga wana zwiliwa, ha amba munna. Vha sumba nndu ya ṱaḓa i re na thanga ya lutombo, “Ndi a kholwa u do ya fhala u wana zwiliwa?” a vhudzisa .Magozwe a sedza munna, na nndu.” Thamusi,” a ralo, a mbo di tuwa.

Il faisait froid. Magozwe se tenait dans la rue, mendiant, quand soudain un homme s’approcha de lui et dit : « Bonjour, je m’appelle Thomas. Je travaille tout près d’ici, dans un endroit où tu pourras manger », dit-il. Il lui montra au loin une maison jaune au toit bleu. « J’espère que tu viendras manger », lui dit-il. Magozwe regarda l’homme, puis la maison, et lui répondit : « Peut-être », puis il s’en alla.


Murahu ha minwedzi i tevhelaho vhathannga vha sina haya vha dowela u vhona Thomas. O vha a tshi funa u amba na vhathu zwihulu vhathu vha no dzula zwitaratani. Thomas o vha a tshi thetshelesa nganea dza matshilo a vhathu. O vha o ḓiimisela na u kondelela a sa semani kana u sa thonifha. Vhanwe vhathannga vha thoma u ya kha nndu ya ṱada na lutombo u ri vha wane zwiliwa zwa tshiswiṱulo.

Les mois suivants, le jeune sans-abri avait pris l’habitude de voir Thomas dans les parages. Il aimait parler avec les gens qui vivaient dans la rue. Thomas écoutait les histoires que lui racontaient les gens. Il était sérieux, patient. Il n’était jamais impoli ni irrespectueux. Certains garçons commencèrent à se rendre à la maison jaune et bleue pour avoir un repas à midi.


Magozwe o vha o dzula kha guvha a tshi khou sedza bugu yawe ya zwifhanyiso musi Thomas a tshi dzula tsini nae. “Nganea i amba nga mini?” ha vhudzisa Thomas. “Ndi nga ha muthannga we a vha mufhifhisi wa bufho,” ha fhindula Magozwe. “Dzina la muthannga ndi nnyi?” hu vhudzisa Thomas. “A thi dvhi, a thi koni u vhala,” ha amba Magozwe a tshi ambela fhasi.

Magozwe s’asseyait sur le trottoir et regardait les images de son livre quand soudain, Thomas vint s’assoir à côté de lui. « De quoi parle l’histoire » ? demanda Thomas. « C’est l’histoire d’un garçon qui devient pilote », lui répondit Magozwe. « Comment s’appelle ce garçon », demanda Thomas. Magozwe répondit calmement : « Je ne sais pas, je ne sais pas lire. »


Musi vha tshi tangana, Magozwe a thoma u amba nga nganea yawe kha Thomas. Yo vha mafhungo a malume wawe na uri mulandu wawe o shavha. Thomas ha ngo amba nga maanda, fhedzi a si vhudze Magozwe uri a ite mini, a dzula a tshi khou thetshelesa zwavhudi. Tshinwe tshifhinga vha ḓo amba vha tshi khou ḽa nḓunai ine ya vha na thanga ya lutombo.

Quand ils se rencontraient, Magozwe commençait à raconter son histoire à Thomas. L’histoire de son oncle et la raison pour laquelle il s’était enfui. Thomas ne parlait pas beaucoup et ne disait pas à Magozwe ce qu’il devait faire, mais l’écoutait toujours très attentivement. Quelques fois, ils parlaient autour d’un repas qu’ils prenaient dans la maison au toit bleu.


Tshifhinga tshe Magozwe a vha ena minwaha ya fumi. Thomas o mufha bugu ntswa ya nganae. Yo vha i tshi khou amba nga muthannga wa mahayani wea hula a vha mutambi wa bola. Thomas a vhalela Magozwe nganae yeneyo lunzhi lunzhi u swika linwe duvha a tshi ri, “Ndi vhona u nga ndi tshifhinga uri u ye tshikoloni u gude u vhala. U zwi vhona hani?

Autour du dixième anniversaire de Magozwe, Thomas lui offrit un nouveau livre. C’était l’histoire d’un jeune villageois qui, quand il fut devenu grand, devint joueur de football. Thomas lut cette histoire à Magozwe maintes et maintes fois, jusqu’au jour où il lui dit : « Je pense qu’il est temps que tu ailles à l’école apprendre à lire. Qu’en penses-tu ? » Thomas lui expliqua qu’il connaissait un endroit où les enfants pouvaient rester et aller à l’école.


Magozwe a humbula nga fhethu huswa na uya tshikoloni. Thamusi malume wawe vho vha vha tshi khou amba ngoho ha ngo talifha uri a kone u guda tshithu? Thamusi vha murwa kha bulege iyo ntswa? o vha a tshi khou ofha.“Khamusi ndi khwine u dzula zwitaratani,” a humbula.

Magozwe pensa à ce nouvel endroit et à l’idée d’aller à l’école. Et si son oncle avait raison, s’il était vraiment trop stupide pour apprendre quoi que ce soit ? Et si on le battait dans ce nouvel endroit ? Il avait peur. « Peut-être serait-il plus judicieux de rester vivre dans la rue », pensait-il.


U vhudza Thomas nga zwine a zwi ofha. Tshifhinga tshothe munna, o mu khuthadza uri vhutshilo vhu nga vha khwine kha bulege ntswa.

Il partagea ses craintes avec Thomas. Avec le temps, Thomas parvint à le rassurer en lui expliquant que la vie là-bas pourrait être meilleure.


Zwino Magozwe a swielelwa kha lunwe lufhera nḓuni ine ya vha na thanga ya ṱaḓa.O shumisa lufhera na vhanwe vhathannga vhavhili. Vhothe vho fhelela vho vha vha vhathannga vha fumi vha tshi dzula kha nduni yeneyo.Vhothe na Mmane Cissy na munna wawe, mmbwa tharu, tshimange na mbudzi ya kale.

Et Magozwe emménagea dans une chambre, dans une maison au toit vert. Il partageait la chambre avec deux autres garçons. Il y avait dix garçons au total qui vivaient dans la maison. Y vivaient aussi tante Cissy et son mari, trois chiens, un chat et un vieux bouc.


Magozwe a thoma tshikolo zwi tshi konḓa. O fanela u shuma, zwihulwane u lingana na vhanwe. Tshinwe tshifhinga a tshi toda u litsha. Fhedzi a humbula nga mufhufhisi na mutambi wa bola kha bugu ya nganea. U fana navho a si fhele mbilu.

Magozwe commença l’école. C’était difficile. Il avait beaucoup à rattraper. Quelquefois il voulait abandonner. Mais il pensait à la possibilité de devenir pilote ou joueur de football. Et comme les deux garçons de l’histoire, il n’abandonna pas.


Magozwe o vha o dzula mutani nḓuni ire na thanga dala, a tshi khou vhala bugu i no bva tshikoloni. Thomas a da a dzula tsini nae. “NganaeiI amba nga ha mini?” a vhudzisa Thomas. “I amba nga muthannga we a vha mudededzi.” a fhindula Magozwe. “Dzina la muthannga ndi nnyi?” ha vhudzisa Thomas. “Dzina lawe ndi Magozwe,” ha amba Magozwe a tshi khou nwenwela.

Magozwe était assis à l’entrée de la maison au toit vert, et lisait un livre qui venait de l’école. Thomas vint et s’assis à côté de lui. Il lui demanda : « De quoi parle l’histoire ? » Magozwe répondit : « C’est l’histoire d’un petit garçon qui voulait devenir professeur. » «Comment s’appelle le garçon », lui demanda Thomas. « Son nom est Magozwe », lui répondit Magozwe, avec un sourire.


Écrit par: Lesley Koyi
Illustré par: Wiehan de Jager
Traduit par: Yvonne Mulovhedzi
Langue: venda
Niveau: Niveau 5
Source: Magozwe du Livre de contes africains
Licence de Creative Commons
Ce travail est autorisé sous une licence Creative Commons Attribution 4.0 non transposé.
Lire plus de contes de niveau 5 :
Options
Retour à la liste des contes Téléchargement PDF