L’enregistrement audio de cette histoire est actuellement indisponible.
Eka doroba ra mphesaphesa ra Giyani a
ku ri na swifanyetana swo pfumala
makaya. A swi amukela xin’wana na
xin’wana lexi siku ri swi
khomeleke swona.
Hi mixo wun’wana a va ri ku sungeni ka
mimete ya vona
endzhaku ka loko va etlerile epatwini
exirhamini. Ku ringeta ku tikufumeta
va tshiverile ndzilo hi nthyaka leri a ri ri
eka xo chela thyaka.
Exikarhi ka swifanyetana leswi a ku ri na
loyi a vitaniwa Matewu. A ku ri yena
lontsongo
eka vona.
Dans la ville animée de Nairobi, loin d’un climat familial attentif et aimant, vivait un groupe de jeunes sans-abris. Ils vivaient au jour le jour. Un matin, les garçons remballaient leurs matelas après avoir dormi sur le trottoir tout froid. Pour braver le froid, ils avaient fait un feu à l’aide de détritus. Parmi ces jeunes garçons se trouvait Magozwe. C’était le plus jeune d’entre eux.
Vatswari va Matewu va lovile a ri na
ntlhanu wa malembe. U yile a ya tshama
na malume wa yena. Wanuna loyi a nga ri
na mhaka na Matewu. A nga n’wi nyiki na
swakudya swo enela. A n’wi tirhisa
mitirho yo tika swinene.
Quand Magozwe perdit ses parents, il n’avait que cinq ans. Après leur décès, il alla s’installer avec son oncle, mais ce dernier n’avait pas une once d’affection pour Magozwe. Il ne lui donnait pas assez de nourriture et le faisait travailler très dur.
Loko Matewu a ringeta ku gungula a
biwa. Loko a kombela ku ya exikolweni
na kona a biwa. Ivi malume wa yena a ku,
“U xiphukuphuku ngopfu wena u nge
pasi.”
Endzhaku ka malembe manharhu a karhi
a xanisiwa, Matewu a kunguhata ku
baleka ekaya. A sungula ku
tshama eswitarateni.
Si Magozwe avait le malheur de se plaindre ou de répliquer, son oncle le frappait. Quand Magozwe demandait s’il pouvait aller à l’école, son oncle le frappait de plus belle, lui disant : « Tu es trop stupide pour apprendre quoi que ce soit. » Après avoir supporté ce traitement pendant trois ans, Magozwe s’enfuit de chez son oncle et commença à vivre dans la rue.
Vutomi bya le switarateni bya vava na
swona swifanyetana swo tala swa
kayakaya ku kuma swakudya. Mikarhi
yin’wana va khomiwa kumbe va biwa.
Loko va vabya ku lava munhu wova
pfuna.
Ntlawa lowu wa vafana a wu tihanyela hi
mali leyi va yi kumaka loko va famba va
kombela na loko va xavisa tipulasitiki.
Vutomi a byi tikisiwa ngopfu hi mitlawa
leyi a yi tshamela ku lwa leswaku va ta
lawula ndhawu yo
karhi.
La vie dans la rue était difficile et la plupart des garçons avaient du mal à se procurer de la nourriture. Il leur arrivait de se faire arrêter, et quelquefois, ils se faisaient tabasser. Lorsqu’ils étaient malades, il n’y avait personne pour les aider. Le groupe dépendait du peu d’argent gagné en mendiant, ou en vendant des plastiques ou autres objets recyclables. Les bagarres avec les autres groupes qui voulaient contrôler toute la ville rendait leur vie encore plus difficile.
Siku rin’wana Mahewu a ha lava
swakudya eka xichelathyaka a
vona buku ya xitory ya khale no thyaka. A
yi dzudza thyaka a yi chela esakeni ra
yena.
Masiku hinkwawo a humesa buku leyi a
languta swifaniso. A nga koti ku hlaya.
Un jour, Magozwe fouilla dans la poubelle et trouva un vieux livre. Il le dépoussiéra et le mit dans son sac. Les jours suivants, il prit l’habitude de sortir son livre de son sac et d’en regarder les images. Il ne savait pas lire.
Swifaniso swa xitori lexi a swi ri swa jaha
leri nga kula ri va muhahisi swa
swihahampfhuka.
Mahewu a hamba a lorha a karhi a
hahisa swihahampfhuka. Mikarhi
yin’wana a tivona ku ri yena jaha leri nga
eka xitori.
Les images racontaient l’histoire d’un garçon qui, quand il était devenu grand, devint pilote. Magozwe rêvait qu’il était pilote. Quelquefois, il imaginait qu’il était le garçon dans l’histoire.
Siku rin’wana a ku titimela swinene loko
Mahewu a yimile etlhelo ka patu a karhi a
kombela. Wanuna un’wana a n’wi
tshinelela. “Kunjhani?
Hi mina Tomasi. Ndzi tirha kwala kusuhi
laha u nga kumaka swo miyeta nyoka.”
Ku vula wanuna.
U kombetile yindlu yin’wana ya
xitshopana ya lwangu ra bulu.
“Ndzi tshemba leswaku u nga ta ku kuma
swakudya.
Mahewu a languta wanuna, a languta
yindlu. “Kumbexana.” Ku vula Mahewu a
karhi a famba.
Il faisait froid. Magozwe se tenait dans la rue, mendiant, quand soudain un homme s’approcha de lui et dit : « Bonjour, je m’appelle Thomas. Je travaille tout près d’ici, dans un endroit où tu pourras manger », dit-il. Il lui montra au loin une maison jaune au toit bleu. « J’espère que tu viendras manger », lui dit-il. Magozwe regarda l’homme, puis la maison, et lui répondit : « Peut-être », puis il s’en alla.
Eka tinhweti leti landzelaka, Mahewu a
tshamela ku vona Tomasi. Tomasi a
rhandza ku vulavula na vanhu exitarateni.
Tomasi a tlhela a yingisela na swirilo swa
vanhu. A nga heli mbili, a nga rhukani na
swona a hlonipha.
Van’wana va vafana va vo pfumala
matswari va sungule ku fambela endlwini
ya xitshopana na lwangu ra
bulu ku kuma swakudya nanhlikanhi.
Les mois suivants, le jeune sans-abri avait pris l’habitude de voir Thomas dans les parages. Il aimait parler avec les gens qui vivaient dans la rue. Thomas écoutait les histoires que lui racontaient les gens. Il était sérieux, patient. Il n’était jamais impoli ni irrespectueux. Certains garçons commencèrent à se rendre à la maison jaune et bleue pour avoir un repas à midi.
Mahewu a tshamile endleleni a karhi a
languta buku ya yena ya swifaniso loko
ku ta humelela Tomasi a fika a tshama
etlhelo ka yena.
“Xana buku leyi yi vulavula hi yini?” ku
vutisa Tomasi.
“Hi jaha leri nga va muhahisi wa
swihahampfhuka.” Ku hlamula
Mahewu.
“Vito raj aha ra kona i mani” Ku vutisa
Tomasi.
“A ndzi tivi, a ndzi swi koti ku hlaya.” Ku
vula Mahewu.
Magozwe s’asseyait sur le trottoir et regardait les images de son livre quand soudain, Thomas vint s’assoir à côté de lui. « De quoi parle l’histoire » ? demanda Thomas. « C’est l’histoire d’un garçon qui devient pilote », lui répondit Magozwe. « Comment s’appelle ce garçon », demanda Thomas. Magozwe répondit calmement : « Je ne sais pas, je ne sais pas lire. »
Loko va hlangana kambe, Mahewu u
sungurile ku hlamusela Tomasi xitori xa
yena. A ku ri xitori xa leswi nga n’wi
humelela loko a ha tshama na malume
wa yena.
Tomasi a nga vulavulanga ngopfu kambe
o yingisela. A nga vuli leswaku Mahewu u
fanele ku endla yini.
Mikarhi yin’wana a va ta vulavula va karhi
va tidyela endlwini ya lwangu ra bulu.
Quand ils se rencontraient, Magozwe commençait à raconter son histoire à Thomas. L’histoire de son oncle et la raison pour laquelle il s’était enfui. Thomas ne parlait pas beaucoup et ne disait pas à Magozwe ce qu’il devait faire, mais l’écoutait toujours très attentivement. Quelques fois, ils parlaient autour d’un repas qu’ils prenaient dans la maison au toit bleu.
Loko siku ra ku velekiwa ra Mahewu hi
fika, Tomasi u n’wi nyikile buku ya
switori. A ku ri na xitori xa jaha ra le
switandini leri nga kula ri hetelela ri
duma hi ku tlanga
bolo.
Tomasi u hlayerile Mahewu xitori lexi ko
hlaya swinene ku kondza ku fika siku
rin’wana a ku:
“Ndzi vona wonge i nkarhi w ova u ya
exikolweni ku ya dyondza ku hlaya. U swi
vona njhani?”
Tomasi u vuye a hlamusela leswaku u
tiva tindhawu to hlaya laha vana va nga
tshamaka va tlhela va ya exikolweni.
Autour du dixième anniversaire de Magozwe, Thomas lui offrit un nouveau livre. C’était l’histoire d’un jeune villageois qui, quand il fut devenu grand, devint joueur de football. Thomas lut cette histoire à Magozwe maintes et maintes fois, jusqu’au jour où il lui dit : « Je pense qu’il est temps que tu ailles à l’école apprendre à lire. Qu’en penses-tu ? » Thomas lui expliqua qu’il connaissait un endroit où les enfants pouvaient rester et aller à l’école.
Mahewu u vuye a ehleketa hi mhaka leyi
y ova a ya exikolweni. Kambe a tlhela a
ehleketa leswaku malume wa yena a nga
va a nga hembi leswaku yena i
xiphukuphuku na swona a nge dyondzi
nchumu.
Loko vo n’wi ba kwale xikolweni ke? A
chava swinene. “Kumbe swi antswa ndzi
titshamela kwala switarateni.” Ku hleketa
Mahewu.
Magozwe pensa à ce nouvel endroit et à l’idée d’aller à l’école. Et si son oncle avait raison, s’il était vraiment trop stupide pour apprendre quoi que ce soit ? Et si on le battait dans ce nouvel endroit ? Il avait peur. « Peut-être serait-il plus judicieux de rester vivre dans la rue », pensait-il.
U vuye a kombisa Tomasi leswi a
chavaka swon. Kambe Tomasi u ringetile
ku n’wi kombisa leswaku vutomi byi ta
antswa swinene a nga chavi na nchumu.
Il partagea ses craintes avec Thomas. Avec le temps, Thomas parvint à le rassurer en lui expliquant que la vie là-bas pourrait être meilleure.
Mahewu u vuye a ya nghena eka yindlu
ya lwangu ra rihlaza. U
fikile a tshama na majaha mambirhi.
Eka yindlu leyi a ku tshama khume wa
vana, Hahani Sindi na nuna wa yena,
timbyana tinharhu, ximanga, na mbuti ya
khale swinene.
Et Magozwe emménagea dans une chambre, dans une maison au toit vert. Il partageait la chambre avec deux autres garçons. Il y avait dix garçons au total qui vivaient dans la maison. Y vivaient aussi tante Cissy et son mari, trois chiens, un chat et un vieux bouc.
Mahewu u vuye a sungula xikolo. A swi
tika swinene. A fanele ku dyondza swo
tala.
Mikarhi yin’wana a lava na ku tshika.
Kambe a ehleketa hi muhahisi wa
swihahampfhuka na mutlangi wa bolo
eka buku ya switori. Ku fana na vona, a
nga tshikangi.
Magozwe commença l’école. C’était difficile. Il avait beaucoup à rattraper. Quelquefois il voulait abandonner. Mais il pensait à la possibilité de devenir pilote ou joueur de football. Et comme les deux garçons de l’histoire, il n’abandonna pas.
Mahewu a titshamerile jarayini eka yindlu
ya lwangu ra rihlaza a karhi a hlaya buku
ya switori ya le xikolweni. Tomasi u fikile
a tshama etlhelo ka yena.
“Xana xitori xi vulavula hi yini?” ku vutisa
Tomasi.
“I xa mufana loyi a nga va mudyondzisi.”
Ku hlamula Mahewu.
“I mani vito ra jaha leri?” Ku vutisa
Tomasi.
“Vito ra yena i Mahewu.” Ku hlamula
Mahewu a karhi a n’wayitela.
Magozwe était assis à l’entrée de la maison au toit vert, et lisait un livre qui venait de l’école. Thomas vint et s’assis à côté de lui. Il lui demanda : « De quoi parle l’histoire ? » Magozwe répondit : « C’est l’histoire d’un petit garçon qui voulait devenir professeur. » «Comment s’appelle le garçon », lui demanda Thomas. « Son nom est Magozwe », lui répondit Magozwe, avec un sourire.