Téléchargement PDF
Retour à la liste des contes

Magozwe Magozwe

Écrit par Lesley Koyi

Illustré par Wiehan de Jager

Traduit par Vision Milimo

Langue chitonga

Niveau Niveau 5

Lire l’histoire en entier L’enregistrement audio de cette histoire est actuellement indisponible.


Mudolopo lya Nairobi, kule abubotu bwa kukkala mumunzi, kwakali kabunga kabana basankwa balo batakajisi nkobazulilwa. Bakalikupona buumi bwabo mbubona mbuli mazuba mbwaakali kutobelana. Bumwi buzuba mafwumo-fwumo, basankwa aba bakalongela minseme yabo nibakazwaa kubuka mumigelo yamumugwagwa aakali mpeyo kapati. Bakali kunga bayasya makwiisyilili kutegwa bayote mulilo kusola kumana mpeyo. Akati kabasankwa aba kwakali kujanika umwi ooyo wiitwa kuti Magozwe. Ooyu nguwakali musyoonto kwiinda ali mbabo boonse.

Dans la ville animée de Nairobi, loin d’un climat familial attentif et aimant, vivait un groupe de jeunes sans-abris. Ils vivaient au jour le jour. Un matin, les garçons remballaient leurs matelas après avoir dormi sur le trottoir tout froid. Pour braver le froid, ils avaient fait un feu à l’aide de détritus. Parmi ces jeunes garçons se trouvait Magozwe. C’était le plus jeune d’entre eux.


Ciindi bazyali ba Magozwe nibakafwa, wakali biyo amyaka yakuhyalwa yosanwe. Aboobo, wakaunka kuya kukkala abaasimihyaabo balo bakali kumutundulula kapati. Kunyina nibakamubikkila maanu Magozwe. Acibe cakulya nyaanya, kwiina nibakali kumupa pesi bakali kumubelesya milimo miyumu mbuli mbubakali kuyanda.

Quand Magozwe perdit ses parents, il n’avait que cinq ans. Après leur décès, il alla s’installer avec son oncle, mais ce dernier n’avait pas une once d’affection pour Magozwe. Il ne lui donnait pas assez de nourriture et le faisait travailler très dur.


Magozwe kunyina naakali kuzuminzyigwa kuti ape tongoosi nokuba kubuzya mubuzyo uuli oonse. Kwakali kunga kuti naa wabuzya mubuzyo, basimihyaakwe nkumuuma. Wakali kunga ababuzya kujatikizya makani akuya kucikolo nkumuuma akumwaambila kuti, “buyanga bwakaindilila mulinduwe tokonzyi kwiiya.” Nikwakainda myaka yotatwe yakulelwa mukupenga, Magozwe wakatija, wakazwa aŋanda ali basimihyaabo akutalika kukkala mumazila.

Si Magozwe avait le malheur de se plaindre ou de répliquer, son oncle le frappait. Quand Magozwe demandait s’il pouvait aller à l’école, son oncle le frappait de plus belle, lui disant : « Tu es trop stupide pour apprendre quoi que ce soit. » Après avoir supporté ce traitement pendant trois ans, Magozwe s’enfuit de chez son oncle et commença à vivre dans la rue.


Buumi bwakukkala mumazila bwakali kukatazya. Bana basankwa banji cakali ciyumu-yumu kujana cakulya. Bamwi bakali kwaangwa mpoonya bamwi bakali kuumwa. Ciindi umwi naajanika muciimo cakuciswa, cakali ciyumu kujana cakulya nokuba lugwasyo luli loonse. Mali ngubakali kuyaa kulombelela alimwi akuulisya mapepa ngubakali kusyoma kutegwa kabaligwasya. Buumi bwakayuma kapati akaambo kakulwana atubunga tumbi twabana bakali kuyanda kuti kabeendelezya zyibeela zyadolopo zimwi.

La vie dans la rue était difficile et la plupart des garçons avaient du mal à se procurer de la nourriture. Il leur arrivait de se faire arrêter, et quelquefois, ils se faisaient tabasser. Lorsqu’ils étaient malades, il n’y avait personne pour les aider. Le groupe dépendait du peu d’argent gagné en mendiant, ou en vendant des plastiques ou autres objets recyclables. Les bagarres avec les autres groupes qui voulaient contrôler toute la ville rendait leur vie encore plus difficile.


Bumwi buzuba Magozwe naakali kumvwunyungula madooti muzyingungulu, wakabona kabbuku kamanide-manide. Wakakasansamuna akukabikka musaka lyakwe. Kuzwa buzuba oobo, wakali kunga ulakabweza kabbuku akulanga-langa zyifwanikiso akaambo kakuti taakacizi kubala noliba bbala lyomwe.

Un jour, Magozwe fouilla dans la poubelle et trouva un vieux livre. Il le dépoussiéra et le mit dans son sac. Les jours suivants, il prit l’habitude de sortir son livre de son sac et d’en regarder les images. Il ne savait pas lire.


Izifwanikiso zyakali kutondezya caano camwana musankwa, wakaba simweenzya ndeke. Magozwe wakali kuliyeeyela kuba simweezya ndeke akomena. Zyimwi zyiindi wakali kulimvwa kuti ngonguwe ngobakanana mucaano.

Les images racontaient l’histoire d’un garçon qui, quand il était devenu grand, devint pilote. Magozwe rêvait qu’il était pilote. Quelquefois, il imaginait qu’il était le garçon dans l’histoire.


Bumwi buzuba kwakali kutontola kapati, Magozwe wakaimikila munzila kalombelela. Imwaalumi wakeenda akuswena munsi lyakwe. “Halo, ndime Thomas. Ndibeleka munsi-munsi awaano, kwalo oko nkokonzya kujana cakulya,” wakaamba mwaalumi kumwi katondeka kuŋanda yamubala wamungunga waji aciluli cacikambwe. “Ndasyoma inga waunka okuya ukabweze cakulya?” Magozwe wakamulanga mwaalumi, wailanga ŋanda. “Ndiza,” wakavwiila Magozwe kumwi kayoobwenda ulaya.

Il faisait froid. Magozwe se tenait dans la rue, mendiant, quand soudain un homme s’approcha de lui et dit : « Bonjour, je m’appelle Thomas. Je travaille tout près d’ici, dans un endroit où tu pourras manger », dit-il. Il lui montra au loin une maison jaune au toit bleu. « J’espère que tu viendras manger », lui dit-il. Magozwe regarda l’homme, puis la maison, et lui répondit : « Peut-être », puis il s’en alla.


Myezi mbuyakali kuyoobuya, aaba bana basankwa banyina kwakukkala bakazyibila kubabona aa Thomas. Thomas wakali muntu wakali kuyandisya kwaambaula abantu, kapati aabo bakali kukkala mumazila. Thomas wakali muntu wakali kuyanda kuteelela twaano twamaumi aabantu. Wakali muntu ubikkila maanu. Taakali muntu ulaa cinguni antela unyina bulemu. Bamwi bana bakatalika kuunka masikati kuya kubweza cakulya kuŋanda yamubala wamungunga waji.

Les mois suivants, le jeune sans-abri avait pris l’habitude de voir Thomas dans les parages. Il aimait parler avec les gens qui vivaient dans la rue. Thomas écoutait les histoires que lui racontaient les gens. Il était sérieux, patient. Il n’était jamais impoli ni irrespectueux. Certains garçons commencèrent à se rendre à la maison jaune et bleue pour avoir un repas à midi.


Magozwe wakalikkede mumbembelekwa amugwagwa kalanga mukabbuku kakwe kazyifwanikiso Thomas naakakkala munsi lyakwe. “Ino kaamba nzi kabbuku aaka?” wakabuzya Thomas. “Cibalo caamba umwi musankwa wakaba namutekenya wa ndeke,” wakavwiila Magozwe. “Nguni zyina musankwa oyo?” wakabuzya Thomas. “Ccita, tandicizyi kubala,” wakavwiila Magozwe mukaumu umu.

Magozwe s’asseyait sur le trottoir et regardait les images de son livre quand soudain, Thomas vint s’assoir à côté de lui. « De quoi parle l’histoire » ? demanda Thomas. « C’est l’histoire d’un garçon qui devient pilote », lui répondit Magozwe. « Comment s’appelle ce garçon », demanda Thomas. Magozwe répondit calmement : « Je ne sais pas, je ne sais pas lire. »


Nibakaswaangaana, Magozwe wakatalika kumwaambila Thomas caano cabuumi bwakwe. Wakamuyiila caano cabaisyanyina ambuli mbwaakatija kuzwa kuli baacisyanyina. Thomas taakali kukanana maningi alimwi kunyina ncaakamwaambila Magozwe kuti acite pele wakalikuteelela caano ca Magozwe cakubikkila maanu. Zyimwi zyiindi bakali kwaambaula kabalya cakulya muŋanda yamasenke acikambwe.

Quand ils se rencontraient, Magozwe commençait à raconter son histoire à Thomas. L’histoire de son oncle et la raison pour laquelle il s’était enfui. Thomas ne parlait pas beaucoup et ne disait pas à Magozwe ce qu’il devait faire, mais l’écoutait toujours très attentivement. Quelques fois, ils parlaient autour d’un repas qu’ils prenaient dans la maison au toit bleu.


Nocakalondelela ciindi cakukkwanisya mwaka ili kkumi yakuhyalwa kwa Magozwe, Thomas wakamupa kambi kabbuku. Kakali kabbuku kapandulula musankwa umwi wakumunzi mbuli mbwaakaba ampuwo akaambo ka musabano wa mupila. Thomas wakali kumubalila caano eeci zyiindi zyinji kusikila limwi bumwi buzuba wakati, “Cakkwana ciindi chakuti uunke kucikolo kutegwa ukaiye kubala akulemba. Inouyeeya buti?” Thomas wakapandula kuti kuli busena bumwi ooko kwalo bana nkobakkala akwiiya.

Autour du dixième anniversaire de Magozwe, Thomas lui offrit un nouveau livre. C’était l’histoire d’un jeune villageois qui, quand il fut devenu grand, devint joueur de football. Thomas lut cette histoire à Magozwe maintes et maintes fois, jusqu’au jour où il lui dit : « Je pense qu’il est temps que tu ailles à l’école apprendre à lire. Qu’en penses-tu ? » Thomas lui expliqua qu’il connaissait un endroit où les enfants pouvaient rester et aller à l’école.


Wakeezyeezya makani aaya abusena bunyowani alimwi akubikkilizya amakani akuya kucikolo. Ino kuti basimihyaangu bakali luleme ndili mufubafuba nchobeni kuti inga tindaiya cili coonse? Ino kuti bakamuume kubusena bweenzu ooko?. “Andiza cilainda kubota kuti ndazumanana biyo kukkala mumugwagwa nkweena okuno “.

Magozwe pensa à ce nouvel endroit et à l’idée d’aller à l’école. Et si son oncle avait raison, s’il était vraiment trop stupide pour apprendre quoi que ce soit ? Et si on le battait dans ce nouvel endroit ? Il avait peur. « Peut-être serait-il plus judicieux de rester vivre dans la rue », pensait-il.


Wakamwaambila Thomas bukandu bwakwe kujatikizya busena bupya. Kwakainda kaindi, Thomas wakamukulwaizya kuti buumi bulakonzya kuya kuba kabotu, kubusena bupya.

Il partagea ses craintes avec Thomas. Avec le temps, Thomas parvint à le rassurer en lui expliquant que la vie là-bas pourrait être meilleure.


Magozwe wakatalika kukkala mucibeela caŋanda iilaciluli ca nyanzabili. Wakali koona abeenzyinyina bobilo mucibeela eeco. Antoomwe, bana bakali kukkala muŋanda oomo bakali kkumi. Kwakali abanyina bategwa Cissy alimwi abalumi babo, babwa botatwe, kaaze alimwi ampongo ncembele yomwe.

Et Magozwe emménagea dans une chambre, dans une maison au toit vert. Il partageait la chambre avec deux autres garçons. Il y avait dix garçons au total qui vivaient dans la maison. Y vivaient aussi tante Cissy et son mari, trois chiens, un chat et un vieux bouc.


Magozwe wakatalika kwiiya cikolo pesi wakajana buyumu-yumu. Nzyinji zyakali kuyandika kuti kucita kutegwa keelana abeenzyinyina. Zyimwi zyiindi wakali kulimvwa kutyompwa alimwi akuyanda kucileka. Pele ayeeya makani ngaakajana mubbuku lyakwe aakweenzya ndeke alimwi amakani aakuuma mupila wa maulu, Kunyina naakaleka kwiiya.

Magozwe commença l’école. C’était difficile. Il avait beaucoup à rattraper. Quelquefois il voulait abandonner. Mais il pensait à la possibilité de devenir pilote ou joueur de football. Et comme les deux garçons de l’histoire, il n’abandonna pas.


Magozwe wakalikkede anze aŋanda iilaa ciluli canyanzabili, kabala kabbuku ka kucikolo. Thomas wakasika alimwi akukkala munsi-munsi. “Kaamba nzi kabbuku aaka?” wakabuzya Thomas. “Kabbuku kaamba musankwa wakaba mwiiyi,” wakavwiila Magozwe. “Ino nguni zyina lyakwe?” wakabuzya Thomas. “Izyina lyakwe ngu Magozwe,” wakavwiila Magozwe kumwi kaseka-seka.

Magozwe était assis à l’entrée de la maison au toit vert, et lisait un livre qui venait de l’école. Thomas vint et s’assis à côté de lui. Il lui demanda : « De quoi parle l’histoire ? » Magozwe répondit : « C’est l’histoire d’un petit garçon qui voulait devenir professeur. » «Comment s’appelle le garçon », lui demanda Thomas. « Son nom est Magozwe », lui répondit Magozwe, avec un sourire.


Écrit par: Lesley Koyi
Illustré par: Wiehan de Jager
Traduit par: Vision Milimo
Langue: chitonga
Niveau: Niveau 5
Source: Magozwe du Livre de contes africains
Licence de Creative Commons
Ce travail est autorisé sous une licence Creative Commons Attribution 4.0 non transposé.
Lire plus de contes de niveau 5 :
Options
Retour à la liste des contes Téléchargement PDF