Awo olwatuuka ne
wabaawo amaka agaali
amasanyufu ennyo.
Il était une fois une famille bien heureuse.
Tebaalwanagananga
era baayambanga nnyo
bazadde baabwe ewaka
ne mu nnimiro.
Ils ne se disputaient jamais. Ils aidaient leurs parents à la maison et dans les champs.
Naye tebaabaganyanga
kuliraana muliro.
Mais ils n’avaient pas le droit de s’approcher d’un feu.
Baakolanga emirimu
gyabwe mu budde
obw’ekiro.
Kubanga baali baakolebwa mu nvumbo.
Ils devaient faire tout leur travail pendant la nuit. Puisqu’ils étaient faits de cire !
Omu ku balenzi
yayagalanga nnyo
okugendako mu
musana.
Mais un des garçons désirait se promener au soleil.
Olunaku lumu, omwana
omulenzi oyo yawulira
ng’ayagala nnyo
okugenda mu musana
naye baganda be ne
bamulabula…
Un jour son désir était trop puissant. Ses frères l’avertirent…
Naye omulenzi ono yali
yagenze dda mu
musana.
Omulenzi oyo era
yasaanuukira mu
musana ogwali gwaka
ennyo.
Mais c’était trop tard ! Il fondit au soleil brûlant.
Baganda be ne
banakuwala nnyo olwa
muganda waabwe
okusaanuuka.
Les enfants de cire étaient si tristes de voir leur frère fondre.
Naye ne bayiiya
okubaako kye bakola.
Olwo ne bakola
ekinyonyi okuva
nvumbo eyasaanuuka
okuva mu muganda
waabwe.
Mais ils firent un plan. Ils façonnèrent le morceau de cire fondue en oiseau.
Ekinyonyi ekyo kye bo
kye baalaba nga
muganda waabwe ne
bakitwala ku lusozi
oluwanvu ne bakiteeka
eyo.
Ils apportèrent leur frère l’oiseau jusqu’au sommet d’une montagne haute.
Awo omusana bwe
gwayaka ne kibuuka
nga bwe kiyimba mu
kitangaala ky’oku
makya.
Et lorsque le soleil se leva, il s’envola vers la lumière du matin en chantant.