Rukuru tjinene, Hunguriva na Rukoze va ri omapanga. Ovo aave hupu pamwe mohange pu na ozonḓera zarwe. Azehe tjandje kaaze tuka.
Il était une fois deux amies: Poule et Aigle. Elles habitaient en paix avec tous les autres oiseaux. Pas un seul ne pouvait voler.
Eyuva rimwe, tjandje mehi mwa ri ourumbu tjinene. Rukoze otjaa kaenda kokure tjinene okukatjinga ovikurya. Eye aa yaruka a urwa tjinene. “Mape sokukara omuano omupupu wokukaenda omukato omure!” eye wa tjere.
Un jour, il y a eu une famine dans le pays. Aigle devait marcher très loin pour trouver de la nourriture. Elle revenait épuisée. « Il doit y avoir une façon plus simple de voyager ! » dit Aigle.
Tji va za nokusuva nawa uṱuku, Hunguriva wa ri nondunge ombaera. Eye wa uta okuwonga omainya ayehe nga poka kozonḓera zarwe omapanga wavo. “Ngatu ye yatate kumwe kombanda yomainya inga owetu oveni,” eye wa tjere. “Ngahino mape tjiti kutja okuwondja omukato omure ku rire okupupu.”
Après une bonne nuit de sommeil, Poule eut une idée de génie. Elle commença à recueillir les plumes tombées de tous leurs amis oiseaux. « Cousons-les ensemble par-dessus nos propres plumes, » dit-elle. « Peut-être que cela rendra nos voyages plus faciles. »
Rukoze erike ongwa ri nonane motjirongo, okutja arire ngwa tenge po okuyatata. Eye we riyatatera epanda rovivava oviwa na tuka kombanda ya Hunguriva. Hunguriva arire tja yazema indji onane nu tjimanga a urisiwa i okuyatata. Eye wa isire indji onane kombanda yotjikesa na i kokombeisa okukaṱunina ovanatje ve ovikurya.
Aigle était la seule dans le village qui avait une aiguille, alors elle commença à coudre la première. Elle se fabriqua une belle paire d’ailes et vola au-dessus de Poule. Poule emprunta l’aiguille, mais elle se fatigua de coudre. Elle laissa l’aiguille sur l’armoire et se rendit dans la cuisine pour préparer de la nourriture pour ses enfants.
Nungwari ozonḓera inḓa ozarwe za munine Rukoze tji ma tuka okuyenda. Ozo za ningirire Hunguriva okuzeyazema onane kutja wina ze riyatatere ovivava. Tjimanga pa karere nozonḓera ozengi nḓu maze tuka apehe meyuru.
Mais les autres oiseaux avaient vu Aigle s’envoler. Ils demandèrent à Poule de leur prêter l’aiguille pour qu’ils puissent se faire des ailes aussi. Bientôt il y avait des oiseaux qui volaient partout dans le ciel.
Okutja onḓera indji osenina tji ya kotora onane ndji za yazemene, Hunguriva kapa ri. Ounatje otji wa kambura indji onane nu au utu okunyandisa. Ehore tji ra kuhu, owo au isa indji onane meheke.
Quand le dernier oiseau retourna l’aiguille empruntée, Poule n’était pas là. Donc, ses enfants prirent l’aiguille et commencèrent à jouer avec elle. Lorsqu’ils se fatiguèrent de ce jeu, ils laissèrent l’aiguille dans le sable.
Kombunda mapeta Rukoze otja kotokere. Eye wa pura kutja onane ye i ri pi ma ṱune na yo omainya tjiva nga harahara mouyenda we. Hunguriva wa tara potjikesa. Eye wa katara mokombeisa. Eye wa katara morupanda. Nungwari indji onane kaya ri po.
Plus tard cet après-midi-là, Aigle revint. Elle demanda d’avoir l’aiguille pour réparer quelques plumes qui s’étaient desserrées durant son voyage. Poule jeta un coup d’œil sur l’armoire. Elle regarda dans la cuisine. Elle regarda dans la cour. Mais on ne pouvait pas trouver l’aiguille.
“Arikana ndji pa eyuva rimwe uriri,” Hunguriva we rihekere. “Kuzamba u ṱune ovivava vyoye nu u tuke rukwao okukapaha ovikurya.” “Eyuva rimwe uriri,” Rukoze wa zirire. “Tji u ha munine onane yandje okutja mo ndji pe okazerona koye kemwe otja otjisuta.
« Donne-moi un autre jour, » Poule supplia Aigle. « Ensuite, tu pourras réparer ton aile et t’envoler pour aller chercher de la nourriture encore une fois. » « Seulement un autre jour, » dit Aigle. « Si tu ne peux pas trouver l’aiguille, tu devras me donner un de tes poussins comme paiement. »
Rukoze tja kotoka eyuva indi orarwe, wa vaza Hunguriva ama para ehi, okupaha onane, nungwari indji onane kaya ri po. Rukoze otja rauka tjimanga pehi na hakana kemwe kouzerona. Eye we ke twara. Okuzambo ngamba Rukoze tji me ya mbo, aa vaza Hunguriva ama para ehi okupaha onane.
Quand Aigle arriva le jour suivant, elle trouva Poule en train de gratter dans le sable, mais pas d’aiguille. Alors, Aigle descendit très vite en vol, attrapa un des poussins et l’emporta avec elle. À jamais après cela, chaque fois qu’Aigle apparaît, elle trouve Poule qui gratte dans le sable pour essayer de retrouver l’aiguille.
Otjizire tja Rukoze tji tja takauka pehi, Hunguriva u rakiza ouzerona we. “Virukee porutjandja mbo.” Nu owo au pimbi: “Eṱe kaweṱe omayova. Matu tupuka.”
Lorsque l’ombre de l’aile d’Aigle tombe par terre, Poule avertit ses poussins. « Tassez-vous du terrain sec et dégagé. » Et ils répondent, « Nous ne sommes pas imbéciles. Nous courrons. »